Kaugel lärmakast linnaelust

Eelmist postitust lugedes võiks arvata, et otsime endiselt meeleheitlikult tööd ja oleme kodutud. Aga ei, asjad sujusid iseenesest paika, alustades sellest, et ei pidanud oma eelnevast kodust välja kolima vaid saime seal täpselt nii kaua olla kui vaja. Pühapäeva õhtul kui veel Perthis olime ja ei teadnud mis hakkab saama järgmisel päeval, saime meili ühelt eestlaselt kes tahtis teada, kas oleme endiselt huvitatud farmitööst. Meil oli pikemat aega kuulutus üleval, ise olime selle juba ära unustanud. Meilis oli ka olemas number ja koheselt helistasime talle ja uurisime mida pakutakse. Ühesõnaga kõne lõppedes oli teada, et järmine päev sõidame Perthist lõuna poole 650km. Hommikul alustasime teekonda Munglinupi suunas. Sõit läks üsna kiirelt ja probleemideta. Kuigi vahepeal pidime läbi sõitma keeristormi taolisest keerisest, mis lõi päris kõhedaks, sest see oli terve tee ulatuses ning meil polnud muud varianti kui sellest läbi sõita. Aga õnneks muud hullu polnud kui raputas veidi autot ja see oli ka kõik. Tee peal oli ka palju surnud kängurusid, umbes 7 känguru lebasid maas. Teekond oli väga huvitav ja ilus, palju orge ja üles alla sõitmist. Vahepeal läksid kõrvad lukku ja vahel oli alla mäge sõit nagu ameerika mägedel.  Aga siiski jõudsime õnnelikult oma sihtpunkti, kus ootas meid see sama tore Eesti noormees, kes siis tutvustas meid oma ülemusele ja perele.
Oleme viljafarmis, kus oleme olnud juba peaaegu 3 nädalat. Farmi omanikud ei ole mitte austraallased vaid hoopis šotlased. Praegusel momendil on koristus hooaeg. Tööülesanded on väga erinevad ja huvitavad. Praegune eesmärk on saada farmi ümbrus ilusaks ja puhtaks algavale külvi hooajale. Farmi piirkond on meeletult suur, peamiselt liigume siin autodega ühest kohast teise. Oleme mõlemad saanud erinevate traktoritega sõitmise selgeks, mis on omamoodi huvitav.  Peale tööd üldiselt oleme väga väsinud ja lähme üsna vara magama. Ega siin midagi erilist vabaajaga teha pole, kiire söök ja koristus. Samas on siin nii mõnus ja rahulik, hoopis teine õhk. Lähim bensiinijaam on 30km ja lähim pood 50km. Samuti on siin lähedal linn nimega Esperance, mis on meie sihtpunktist 130km kaugusel. Seal asuvad Austraalia ühed ilusaimad rannad, kus ühes oleme juba ka käinud. Esperance on küll väike linn aga seal on kõik poed ja muu eluks vajalik olemas.
Oleme väga rahul ja tänulikud, et saime võimaluse tulla sellisesse kohta, kus on toredad ja lahked inimesed.

Uus teekond

Täna peame välja kolima oma praegusest majast, kus oleme algusest peale olnud. 20ndal oleksime pidanud juba kolima aga majaomanik oli lahke ja lasi meil paar ööd veel siin olla. Igatahes täna me ei tea veel kus me ööbimine või kuhu lähme aga küll päeva peale mõtleme midagi välja. Eesmärk on meil minna farmidesse tööd otsima. Plaan on minna esmaspäeval koos Andero töökaaslasega koos. Meie Anderoga siis oma autoga ja töökaaslane enda omaga kus on veel tal 3 tüdrukut peal. Ehk siis alustada teekonda siit Perthist kuni Margaret Riverini välja (u 250km). Loomulikult vahepeal kui teele jäävad farmid siis ka need läbi käia ja tööd küsida. Lihtne see ilmselt olema ei saa, sest töötahtjaid on rohkem kui tööd seega tuleb loota vaid parimat.
Mõnesmõttes tundub see kõik põnev, sest me oleme juba 3 kuud ühes kohas olnud ja rutiinset elu elanud. Austraalia on ju ikkagi selleks, et seda avastada ja kogeda. Sellepärast olemegi ärevil ja loodame, et meid ootab kusagil miski. Hoiame pöialt, et peagi saaks ikka rõõmsaid uudiseid jagada.

Tähtsad muutused eluks

Vahelduseks räägin ka meist endist, mis on meis muutunud ja mida oleme enda jaoks avastanud. Alguses kui Austraaliasse tulime, üritasime võimalikult odavalt saada söönuks, et raha jaguks olulistele asjadele. Tegime ikka enamuseajast kodus süüa, aga siiski kõik oli keedetud, praetud ja küpsetatud. Meie jaoks see tunne peale sellise toidu söömist oli normaalne, et kõht on kõriauguni täis ja hädine olla on. Me oleme pikalt arvanud, et kuna meie menüüs lisaks kõigile muule on palju puuvilju ja juurikaid juba ammusest ajast olnud, oleme me siiski tervislikud ja selline toitumine ongi õige. Aga kuna minul on juba mitmeid aastaid olnud näos punnid ja ebaühtased laigud jms, siis üritasin ikka leida lahendust igasuguste näohooldus vahendite kaudu. Loomulikult mingil määral teevad nad oma töö ära aga siiski otseselt probleem kuskile ära ei ole kadunud. Paar aastat juba olen otsinud igasuguseid alternatiive ja võimalusi kuidas asja lahendada, aga suur laiskus ja mugavustsoonis istumine ei ole tegudeni viinud. Nüüd siis natuke rohkem kui kuu aega tagasi, leidsin youtube'st ühe naise nimega Kristina (vaata siit). Ta on olnud peaaegu 9 aastat toortoitlane. Ja just temalt ma sain inspiratsiooni tõeliselt see ise omal nahal ka järele proovida. Lugematudel kordadel olen öelnud Anderole, et nüüd lõpetame igasuguse jama söömine jne jne.. järgmine päev jätkame ikka sealt kus sööme piima -ja gluteenitooteid. Aga peale selle naisterahva kogemuse kuulamist ja nähes kui ilus on üks inimene nii seest kui väljast, siis tuli ikka väga suur tuhin peale. Kui Andero töölt koju tuli näitasin talle kohe seda naist ja kuidas tema toortoitub. Andero oli ka väga huvitatud ja nii me selle asja ette võtsime. Kõigepealt kõik piimatooted ja kõik muu mürk mis külmkapis seisis, läks kas prügikasti või toakaaslastele. Praegu ongi umbes 6-nädal kui me oleme jäänud toortoitumise juurde, vahel ka gluteenivabad vegan toidud. Seda tunnet ei anna võrreldagi sellega kui oled ära söönud suure rasvase prae või oled söönud vajaliku koguse puu -või juurvilju. Naljakas on see, et eile tegime juurvilju ahjus, ei tea isegi miks. Sõime selle küpsetatud toidu ära ja õhtul enne magama minekut mõlemad oigasime kui halb tunne on kõhus. Saime jälle kindlust kui õige on meile toortoitumine, võib-olla oligi see jälle vajalik meeldetuletus. Seedimine on kohe ebastabiiline kui mängu tuleb õli või üleküpsetatud toit.
Paljudel inimestel tekib kohe seoses toortoiduga küsimus, "Kus saate oma proteiini?". Pähklid, palju rohelised taimed sisaldavad proteiini, samuti palju kasulikud pulbrid nagu klorella, spirulina ja maca sisaldavad palju proteiini.
Tegemist ei ole samuti mingi dieediga, tegemist on elustiiliga, mis tagab ilusa naha, puhta meele ja kaotab uimasuse, mida olen pool elu tundma pidanud. Samuti inimesed kes kannatavad igasuguste haiguste ja valude käes, soovitaksin sügavalt mõelda mida te sööte. Ei saa üle ega ümber lausest - "Sa oled see, mida sööd".
Eesmärgiks oli jagada teiega seda, mis meid ennast õnnelikuks teeb.


Lisan mõningad pildid toitudest mida oleme söönud

Toor "Kartulisalat"

Toor wrap

Toor tortilla supp 

Lõuna söök :)

Gluteenivaba vegan avokaado pasta

Banaani-maasika jäätis

Toor trühvlid

Igav siin ei hakka

Räägin siis lühidalt oma sünnipäevast. Eile sain ma siis 20 aastaseks - nii imelik. Hommik algas nii nagu igateinegi päev, Andero läks vara tööle ja ise olin ka juba kell 5 üleval ja veidi ärevuses. Läksin siiski mingi hetk magama tagasi ja ärkasin kell 10. Armsad majakaaslased olid kööki jätnud ilusad lilled mulle :) Siis kui Andero koju tuli, sättisime end majakaaslastega piknikule South Perthi, kus on ilus vaade Perthi linnale. Seal siis nautisime veini ja minu tehtud toor sidrunikooki, mis oli ime hea. Tegime veidi pilte ja ega väga kaua ei olnudki seal, sest üsna külmaks läks. Ja siis läksimegi koju ära ja ega miskit muud erilist ei teinud. Tuli ka veidi kodu igatsus peale, pole harjunud nii teistsuguse sünnipäevaga, ei lähedaste sooje kallistusi ja silmast silma õnnesoove.. Aga ei ole hullu, sünnipäevi tuleb ju veeel :) Nii et siis selline vaikne sünnipäev sel aastal. Aga see eest oli soe, mitte nagu tavapäraselt -25 kraadi.
Täna hommikul siis kui Andero tööle pidi minema, helises nagu äratus aga samas vist mitte, igatahes Andero küsis mult midagi inglise keeles unesegaselt, me täpselt ei tea mida :D Ma olin täiesti segaduses, miks ta inglise keeles räägib. Mõlemad jäime magama uuesti. Ja siis oli see hetk kus ta üles ärkas ja poolteist tundi oli mööda läinud. Andero magas sisse ja hakkas kohe tööle kiirustama. Imekombel jõudis ta 7 minutit varem tööle, sest kõik rongid olid talle nagu ette tellitud.
Siis täna käisin ühel kliendil ripsmeid tegemas kodus, ta palus koju tulla sest tal olid õe lapsed seal kelle järgi ta vaatama pidi. Mõtlesin siis, et hea küll lähen. Nägin ära ulmelise Austraalia perekonna, mis nägi täpselt selle saate moodi välja kus üks naine käib peresid abistamas, kus lapsed üksteist peksavad ja ema sõna absoluutselt ei kuula. Ema (kellele ma ripsmeid tegin) karjus nende peale koguaeg ja üritas neid korrale kutsuda, aga lapsi ema sõnad ei huvitanud. Majas oli vist mingi 6 last, 1 vanaema, 1 vanaema sõbranna, siis see ema, selle ema mees, keda üldse ei huvitanud mis ümberringi toimub. Ühesõnaga täielik loomaaed :D Vot nii!


Lisan mõned pildid sünnipäevast ka

Mis on toimunud?

Esiteks vabandust, et me väga tihti ei postita aga endale lihtsalt tundub, et kes ikka viitsib neid igapäeva tegemisi lugeda. Siiski ajapikku koguneb asju, mida võiks siia üleskirjutada.
Igatahes sai siis vahepeal jälle Perthist natuke välja sõita (u 130km). Läksin koos majakaaslastega, Andero ise oli kahjuks tööl aga kuna majakaaslased pidid nagunii minema, siis otsustasin ka ühineda ja ilusat Austraalia loodust imetleda. Käisime ilusas rannas päikest võtmas ja ujumas. Pärast läksime siis liivaluidetesse, mis olid ikka üli üli lahedad. Krossipoisid sõitsid oma tsikklitega seal ringi jaa vähe kõvemad autod tiirutasid seal ka ringi. Tegime muidugi ka hulga pilte igas erinevad variandis :) Hiljem läksime veel korra randa ja siis sõit kodu tagasi..
Töö osas siis nii palju, et Andero töötab endiselt seal kus alati. Üks päev tuli ta koju jutuga, et tal oleks sinna oma töökohta ka mingit tööd pakkuda. Tööks oli siis selle firma hoovi koristamine lehtedest. No mis seal ikka, raha on ju vaja. Üle järmine päev siis läksin tööle, aga enne kõike seda tööle jõudmist... Kõige pealt kõndisin 30 minutit bussipeatusesse, kus selgus, et ma olen valel pool teel ja vales kohas jne. Samal ajal helistasin Anderole kogu aeg ja olin endast jumala väljas, et kuidas ma sinna tööle saan. Siis käisin ringi seal otsisin nagu loll mingit Midland stationit, mida polnud kusagil näha. Raiskasin 1,5 h mingi lolluse peale. Lõpuks olin nii vihane ja kutsusin takso mingi autokummi paranduse töökoja ette. Isegi üks mees küsis naerataval näol et ARE YOU LOST? Little bit I said. Ja nii see 15 dollarit läks 5 minuti sõidu peale :) See koht oli tegelt väga lähedal. Töö juures ootasid toredad inimesed, mehed olid kõik mingi 50+. Mis seal ikka, riisusin seal neid lehti ja liiva ja kive kõike koos. Vahepeal oli lõuna ja üks vanamees tegi mulle kohvi, mille sees oli piim ja mingi 2 suurt lusika täit suhkrut. Mitte väga kohane taimetoitlasele :) Aga ma ei tahtnud vingus nägu teha ja jõin seda siiski viisakusest. Järgmine päev ma muiudgi mainisin talle, et ära mulle enam sellist kohvi tee :D Ütles selle peale, et strong woman. Töötasin seal kaks päeva ja aitab küll. Tulin sealt mõlemad päevad koju nagu ma ei tea. Nii et kõik printsessid kes te Austraaliasse tulla tahate, olge halvimaks valmis :) Piima jõgesid ja pudrumägesid siin nägema ei hakka nii lihtsalt :D
Üritame nüüd auto ostuks ka raha kõrvale panna, sest see on asi mis peab kohe kindlasti olemas olema. Esimesel võimalusel ostame auto. Aa ja üleeile paigaldasin ühele Aussikale ripsmeid. Polnud peaaegu poolteist kuud ripsmetega tegelenud aga klient oli väga rahul :)

Nii palju siis praeguseks. Olge tublid :)

Jõulud ja aastavahetus Aussis

See aasta oli siis meil täitsa teine lugu nende üritustega. Jõuludel olime kodus, sõime tervislikke toite, mitte nagu Eestis on olnud traditsiooniks süüa liha ja muud sellist. Jõulud veetsime koos oma majakaaslastega. Oli üsna huvitav ja lõbus ning kindlasti meeldejääv :) Aastavahetus oli samuti kift, läksime Perthis tuntud kohta nimega Kings Park. Sealt oli meil imeline vaade Perthile ja saime ka ideaalsed istumiskohad omale! Ootasime umbes poolteist tundi ilutulestikku, mis kestis üsna vähe tegelt ja tegelikult oleks oodanud midagi võimsamat aga sellegipoolest oli midagi uut ja huvitavat silmadele. Peale ilutulestikku läksime korraks koju ja hiljem siis majakaaslase töökaaslaste majapeole. Kõik seal olid araablased, äärmiselt toredad inimesed. Alguses istusime seal niisama ja ajasime juttu ja tegime vesipiipu (obviously). Siinsed vesipiibud on ikka midagi muud, kui tahad apelsini vesipiipu siis saadki konkreetse apelsini sinna otsa või ananassi jne..  Hiljem siis tantsisime seal mitu tundi arbaablastega kuni pidu lõppes ja koju läksime.
Vahepeal oleme siin ka mõningate vaatamisväärsustega tutvumas käinud. Käisime mingit suurematsorti tammi vaatamas ja siis käisime pingiviinisaarel väikesed pingiviine vaatamas. Loodus on siin ikka imeline.

Ja muidugi ilusat uut aastat kõigile meie poolt siit kaugelt maalt!